Vaba improvisatsioon kohtub hoolikalt konstrueeritud kaosega;
tagajärjed on plahvatuslikud. Moodsalt žanritu, ehkki mitme stiiliga viljakalt 
flirtiv Phlox on viimaks valmis küpsenud ja tähistab sündmust vääriliselt — igati kobeda kauamängivaga. (Žanri)piiridel kõõlumine, tähiste eiramine ja nende nihutamine (või miks mitte rebimine ja voltimine) ongi albumi kandvaks teemaks. Kui üldiselt on progeroki ja jazzmuusika juures teemalt teemale hüplemine ning süüvimatus enamasti see tüütum pale, siis Phlox voldib sealt laenatud kärsituse hoopis elegantseteks üllatusteks, mis paiguti lõbustavad, paiguti ehmatavad, kuid külmaks ei jäta ka parima pingutamise juures.Vaevalt jõuab kuulaja harjuda mõttega, et pillid teevad talle pai, kui järsku on platsis hard-rock-kiskja (“Hunt”, “Habe”), kes lambalikule määgimisele karmi fuzz-möiratusega kiire lõpu teeb... vaid selleks, et taanduda täpselt kõige ootamatumal hetkel taustale ja teha ruumi tantsumängudele ja peomeeleolule (“Kaavjas”) või psühhedeelsele efektitsemisele (“Kraap”). “Rebimine + voltimine” on kindel märk sellest, et kollektiivne alateadvus pole lihtsalt Jungi jutust valesti aru saanud new-age-müstikute vaht, vaid tegelik ja ajatu ideede ja inspiratsiooni hoovus. Phlox ammutab sealt pajatusi ning räägib neid ühtegi sõna kasutamata ümber selgemas keeles kui enamik vokaal-instrumentaalesitajaid. Palade pealkirjad võiksid sama hästi olla lihtsalt numbrid, kui nad poleks nii lõbusalt krutskilised — “Kurehirm”, “Ühe poja toit” ja “Sõjajalgne” ei ütle suurt midagi muusika kohta, aga pakuvad oma olemasoluga vastuvõtlikule kuulajale siiski värvikamaid illu- ja allusioone kui tavaline vaba improvisatsioon. 9/10